EDUARD VILDE 150

Eduard Vilde (1865–1933) jälg eesti kirjandus- ja kultuuriloos on väga sügav. Kui ta 19. sajandi lõpukümnenditel meie veel hõredale kirjandusmaastikule ilmus, sai temast kiiresti fenomen ja „meie esimene“ pea kõikides žanrites: meie esimene krimi-, nalja-, reisi- ja romaanikirjanik, samuti oma aja juhtivaid kirjandus- ja teatrikriitikuid. Tal oli oskus algupäraste ülipopulaarsete nalja- ja põnevusjuttudega eesti rahva südamesse pugeda, mistõttu ka tema rolli siinse rahva lugema harjutamisel ei saa alahinnata. 1902. aastal ilmunud Eesti esimesest ajaloolisest romaanist „Mahtra sõda“ sai kohe kultusteos ja üks rahvusidentiteedi oluline alustekst. Vilde oli ühtlasi nii menukaim kui ka mõjukaim siinne kirjamees. Rahvas usaldas tema sõnu.

Vilde kõndis kogu aeg omast ajast pisut ees. Vabaabielu pooldav, inim- ja naiste õiguste eest seisev ning ühiskondlikku sallivust ja tolerantsust toonitav Vilde sobinuks 20. sajandi alguse asemel pigem 21. sajandisse. Pole siis ime, et tollase kodumaa vaimne ruum jäi kirjanikule vanamoodsaks ja sumbunuks. Vilde vajas suurlinlikku õhku ja arenenud maailma kultuursust. Ta vajas Euroopat!
Just peamiselt nendel põhjustel elas Vilde pea 20 aastat oma elust võõrsil, selle aja sisse mahtus ka 11 heitlikku ja keerulist pagulasaastat. Need kogemused vormisidki Vildest meie esimese tõelise eurooplase!

Pärast pikast pagulusest naasmist sukeldus Vilde 1917. aastal kogenud maailmakodanikuna siinsesse poliitikasse. Temast sai aktiivne sotsiaaldemokraat ja Tallinna Linnavolikogu liige. See oli aeg, mil iga andekas intelligentne inimene pidi panustama kauaunistatud oma riigi ülesehitamisse ja säilitamisse. Vilde palgati Eesti Vabariigi diplomaatiliseks esindajaks Saksamaale (1919–1920), missioon riigi hüvanguks tuli sel pöördelisel ajal ikka enda loomingu ja tervise arvelt.
Hiljem poliitikast taandunud Vilde jäi elu lõpuni üheks tuntumaks demokraatia mõtte saadikuks Eestis. Teraselt jälgis ta riigi arengut ning reageeris ikka ja jälle väärnähtuste, ebakultuursuse, korruptsiooni ja rahvale puru silma ajamise peale.

 Kairi Tilga, Eduard Vilde Muuseumi direktor

 Vilde on olnud väga viljakas romaani- ja novellikirjanik, kelle 1896 ilmunud teost "Külmale maale!" loetakse eesti kriitilise realismi esikteoseks. Vilde tähtsamate tööde hulka kuulub kuulub ajalooline triloogia, mille romaanides "Mahtra sõda" (1902), "Kui Anija mehed Tallinnas käisid" (1903) ja "Prohvet Maltsvet" (1908) kujutatakse eesti rahva elu ja võitlusi 19. sajandi teisel poolel. Tähtsamate romaanide hulka kuuluvad veel "Mäeküla piimamees" (1916) ja "Lunastus" (1908) ning suur hulk novelle, kus käsitletakse naiste emantsipatsiooni, seksuaalmoraali ja saksa mõisnike rõhumise teemasid.
Vilde kolmest näidendist kuuluvad eesti näitekirjanduse kullafondi psühholoogiline draama "Tabamata ime" (1912) ja komöödia "Pisuhänd" (1913) . Neid lavastatakse tänini ja mõlemast on tehtud ka telefilmid. Vilde loomingut on väljaantud sarjadena "Teoseid" ja "Kogutud teosed" ja seda on tõlgitud paljudesse keeltesse. 

Raamatukogus saab vaadata näitust Vilde elust ja loomingust. Tulge Vildet taasavastama!